icon-search2

Tõuks on jalus? Kolm lahendust elektritõukerataste parkimise probleemile

 

Mikroliikumine on tulnud, et jääda. Suvises linnapildis oli sel aastal näha erakordselt palju nii jalg- kui tõukerattaid. Ja mitte ainult sõitmas, vaid ka pargituna keset kõnniteed või tõkestamas sissepääsu mõnesse populaarsesse asutusse.

Loodussäästlike liiklusvahendite kasutamise kasv on tervitatav. Kuid vaimustusele lisaks on see kaasa toonud ka nördimust – peamiselt nendesamade parkimisprobleemide tõttu. Erilise raevu osaliseks on saanud elektritõukerattad. Paljudele on ehk helerohelised ja sinisäbrulised liiklusvahendid veel harjumatud, kuid rohkem põhjustab meelepaha ilmselt siiski põhjus, mis need ka nõnda populaarseks on teinud – tõukerattaid saab „muretult“ jätta igale poole.

Nii aga pargitakse paratamatult ka kohtadesse, mis selleks kohe üldse ei sobi: majade uste ette, jalgrattaradade keskele, pikali keset kõnniteed jne. See aga hakkab vastu töötama mikroliikluse soodustamise eesmärgile: jalgsi, ratastoolis või isegi nendesamade tõukeratastega liikumine muutub keerulisemaks.

Sellele probleemile on võimalik lahendusi otsida kolmel viisil.

  • Kindlaksmääratud parkimiskohtade loomine

Tasub ära mainida, et tegelikult pargitakse vaid paar protsenti tõukeratastest valesti (kuid ilmselt mõjutab seda ka konkreetse koha liikluskultuur, Eesti kohta eraldi uuringut tehtud ei ole). Samas piisab ainult ühest pimeda nurga taha rattateele pargitud masinast, et juhtuks raske õnnetus.

San Franciscos tehtud uuringu kohaselt vähenesid teated valesti pargitud tõukeratastest 88,9 protsenti pärast seda, kui neile sõiduvahenditele kindlaid parkimiskohti looma ja nende kasutamist propageerima hakati. Sellega kaasnes teine positiivne efekt: jõudsasti hakkas paranema ka linnaelanike suhtumine tõukeratastesse ja muudesse mikroliikumise vahenditesse.

Nii Tallinnas kui mujal linnades on viimase paari aasta jooksul tõukerataste parkimiskohtadele üha enam mõtlema hakatud. Kui esialgu joonistati vastava märgistusega kastid kõnniteedele, siis nüüdseks on võetud siht, et tõukeratastele tuleb luua kohad autode parkimiskohtade arvelt. Kergliiklejate soodustamise seisukohalt on see arusaadav –  ühele autoparkimiskohale mahub umbes kümme tõukeratast ja niiviisi jääb jalakäiatele rohkem ruumi.

Samas on paljudes linnades probleem see, et kõnniteed on liiga kitsad ja kergliiklusteid napib. Nii võib mõnes olukorras olla hoopis parem, kui parkimiskohtade arvelt laiendada kergliiklusteede võrku või teha jalakäiatele rohkem ruumi.

  • Elektritõukerataste dokid

Tõukerattahoidjad on vaikselt hakanud ka Eestis linnapilti jõudma. Dokis seistes on kindel, et elektritõukeratas ei lähe ümber ja see pole kellelgi jalus. Kuid uljamatel võib isegi spetsiaalset hoidjat märgates olla nii kiire, et tõukeratas jääb ikkagi valesse kohta.

Sellise olukorra vältimiseks on näiteks Šveitsis elektrirataste teenust pakkuv Smide loonud süsteemi, kus firma dokkidesse või spetsiaalsetele parkimisaladele parkides saab kasutaja tasuta boonusminuteid oma järgmiseks sõiduks. Mitu korda õigesti parkides liidetakse need minutid kokku ja nii on võimalik lausa mõni sõit täitsa tasuta teha. Smide on hoolitsenud ka selle eest, et nende dokid oleksid kõikjal üle linna, ja teinud ulatuslikku kampaaniat, mis õigesti parkimist propageerib. Tasub mainida, et sarnase lahendusega tuli hiljuti välja ka kodumaine Bolt. Ka Dambisel oli selles oma osa – linnaruumi korrastamiseks said Tallinnas üles seatud spetsiaalsed laadimisdokid.

 

Kuid selleks, et probleemi efektiivsemalt lahendada, on vaja ka selliseid tõukerattahoidjaid, mis ei sõltu konkreetsest firmast. Seda eriti nendesse kohtadesse, kuhu inimesed kõige suurema tõenäosusega sõidavad: rongi- ja bussijaamadesse, ameti- ja kultuuriasutustesse, kaubanduskeskustesse, haiglatesse, koolidesse, kortermajade kompleksidesse jne. Nii tekib linnapildis rohkem korrastatust ja tõukeratturitel on vähem põhjust parkida uste ja muude kohtade lähedale, kus rattad teisi inimesi segada võivad.

  • Trahvimine ja keelualad

Viimane ja ilmselt kõige rangem viis on seada paika väga täpsed reeglid, kus ja kuidas tõukerattaid parkida võib. Seda oleks mõistlik teha alles siis, kui dokkide ja parkimisalade loomine pole probleemi lahendanud. Reeglid ja nende rikkumise korral karistamine (näiteks trahvi määramine või lisatasu küsimine) võivad olla vajalikud, et kõnniteed oleksid kasutatavad kõigile liiklejatele, sh liikumis- ja nägemispuudega inimestele.

Mõnes paigas seda praktikat juba harrastatakse. Keelualad luuakse tavaliselt kohtadesse, kus liigub rohkem rahvast ja kus on olud juba niigi kitsad (näiteks vanalinnadesse). Kohati on ka levinud see, et inimeste asemel karistatakse valesti parkimise eest hoopis firmasid, kes jagatud elektritõukerataste teenust pakuvad. Viimast peamiselt siiski juhul, kui firma ei suuda valesti pargitud tõukeratast õigel ajal ära viia.

Keelamine ja väga karmide reeglite seadmine on üsna radikaalne viis, mis ka tõenäoliselt teeks karuteene autode vähendamise eesmärgile. Tõukeratas on omamoodi liikumisvabaduse ja mugavuse sümbol ja nii kaoks suur osa selle võlust. Igaühel peaks olema õigus linnas hõlpsasti, keskkonnasäästlikult ja võimalikult väheste takistustega liigelda. Uued sõiduvõimalused aitavad sellele kaasa, aga muidugi tuleks jälgida, et ühe liikleja muretu parkimisstiil kellegi teise liikumisvabadust ei piiraks.

Elektritõukerataste, nagu igasuguste uute nähtuste tekkimine ja nendega kaasnevatele probleemidele ühine lahenduste leidmine näitab, et meie linnad on pidevas arengus ja see on igati positiivne. Tänavaruumi jagamine ei ole tegelikult keeruline: hea lahendus oleks näiteks kombinatsioon sellest, et linnapilti tuuakse suurem hulk tõukerattahoidjaid ja samal ajal laiendatakse kõnni- ja kergliiklusteid. See ei ole ainult linnavõimu teha – oma käe saavad külge lüüa ka eraettevõtted ja ametiasutused, mõeldes enda hallatavate hoonete juures läbi tõukerataste parkimise võimalused.

Veel uudiseid

Võta ühendusticon-message-close